Pakslaup (hypophthalmichthys molitrix) on karplaste sugukonda kuuluv kalaliik. Selle päritolu ulatub Ida-Aasiasse, levides laialdaselt erinevatele mandritele, kus ta on edukalt kohanenud.
Pakslauba silmad asuvad tavapärasest madalamal, mis võimaldab tal toituda rohelistest vetikatest ehk fütoplanktonist. Just planktoni söömise pärast on pakslaupa paljudesse veekogudesse asustatud, et pidurdada veekogude eutrofeerumist. Hiinas on pakslaupa kutsutud ka vesikitseks, kes justkui maismaaloom toitub veealustel vetikaväljadel.
Eesti tiikides pakslaubad ei paljune.
Mitu pakslaupa on vaja, et tiik oleks puhas? Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Arvesse peab võtma tiigi omaniku soovi – kui kiiresti tahaks saavutada tulemust: kas esimesel aastal või mõne aasta pärast. Tavaliselt on algul kalade biomass väike, vetikad jõuavad rohkem juurde kasvada. Paari aasta pärast saavutavad kalad mõõtmed, mille puhul neile süüa ei jagu – siis võib mõne välja püüda.
Millal asutada kalu tiiki? Me kasvatame kalu soojas ruumis aastaringselt. Siiski soovitame kalu asustada tiiki kevadel (kui jää on sulanud), suvel või sügisel.
Millised ohud? Haigur, saarmas, haug ja teised röövtoidulised liigid.
Pakslaupa aetakse tihti segamini jämepea ehk kirju pakslaubaga, kes toitub zooplanktonist. Zooplanktoni arvukuse vähenemine tiigis muudab tiigivee veelgi rohelisemaks.
Aereerimine. Talvel soovitame tiiki aereerida, et vältida hapnikupuudust ja tagada kalade ellujäämine. Aereerimine aitab eemaldada kahjulikke gaase (metaani ja vesiniksulfiidi) ning takistab anaeroobse keskkonna teket jää all, mis võib kahjustada kalade tervist.
