Kirjeldus
Vikerforell (Oncorhynchus mykiss) on kalaliik lõheliste sugukonnast.
Kalal on tüüpiline lõhelase voolujooneline kehakuju. Värvus sõltub elupaigast, vanusest, soost, suguküpsuse astmest. Selg on tumehall, sinakas- või rohekashall, küljed oliivirohelised, sinakad, hallikasrohekad või kollakad. Piki külge kulgeb iseloomulik roosakaslilla lai vööt. Ülalpool vööti paikneb tihedalt musti tähne, allpool on neid hõredamalt. Maimude külgedel on lõhilastele tüüpilised tumedad tähnikulaigud, nn. näpujäljed.
Vikerforell on väga hea kohanemisvõimega kalaliik. Kala eelistab veetemperatuuri vahemikus 10 – 18 kraadi, kuid ta suudab taluda ka temperatuure vahemikus 16 – 24 kraadi. Soojem vesi võib vikerforellile olla eluohtlik, kuna kõrged temperatuurid vähendavad vee hapnikusisaldust. Vikerforell pole nii nõudlik varjepaikade ja voolurežiimi suhtes kui jõeforell, võib elada ka kanaliseeritud jõelõikudes.
Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid; vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Forell toitub kõige paremini veetemperatuuril 14 – 18 kraadi juures, kuid ei paastu isegi talvel 2 – 3 kraadi juures. Looduslikes tingimustes saab forelli liha punakaks tänu astaksantiini sisaldavale toidule,
nendeks on vähilised või teised vähilisi söövad kalad. Kasvandustes söödetakse tänapäeval vikerforelli vaid granuleeritud kuivsöödaga (astaksantiiniga). Seda kulub 1 kg kala tootmiseks umbes 1.1 kg.
Kalakasvandustes aastased kalad kaaluvad tavaliselt 100 g, kaheaastased 500 – 700 g, kolmeaastased 1 – 2 kg ja viieaastased 5 – 7 kg.
Aereerimine. Talvel ja kuumal suvel soovitame tiiki aereerida, et vältida hapnikupuudust ja tagada kalade ellujäämine. Aereerimine aitab eemaldada kahjulikke gaase (metaani ja vesiniksulfiidi) ning takistab anaeroobse keskkonna teket jää all, mis võib kahjustada kalade tervist.
